Short story "Po river" from a short story collection "The Birthday of Death" (Surma sünnipäev, Tuum 1996)
Translated by Aija Sakova
Every person has had several places to live – if homes, I do not dare to say – and there will be a time when one will want to revisit these places, even if only ashes and overgrown grass has remained. I am putting it this way, someone the other, it all depends on fate shaping the situations. Or on the individual themself, if one has lived in the peace and security of the stable times. Although, I tend to think that there are no so inert moments in time that would preclude placechanges, thus the causes for restless wandering lie in the mind of the individual. And in languages, I would like to add again, as we do not always feel the same during a day and a lifetime, so does change tones and colors also the defining spirit.
All the more I am surprised that I have never visited the places of past battlefields, for how else could I today characterise the growing-pain of my mind and joints, the beautifying afterglow of internal battles that exclude encounters with the child I once was. There have been (and still are) so many of us (me), so that at crucial moments as if a large public gathering is taking place, the individual members of which could barely fit into the familiar shape of an ageing body.
It seems to me that we meet often, and that our internal clashes are like rapids that shake the lazy river, momentarily upsetting the order, the conventions and history of self-knowledge, if only we had the patience to look carefully. Most of the time one doesn’t and then I think of the river Po, which begins in the Alps, is made up of numerous tributaries and remains imaginary for me, and I am particularly enchanted by the wisdom, gleaned from reference works, that the great waters of the tributaries on the left flood the Lombardy plain in May or June, while the urge to storm of the tributaries on the right falls into October, when I am also born.
What places might this largest river in northern Italy pass through, I have wisely not checked on the map, although it’s not impossible that perhaps the suddenly occurred comparison might one day mean something more. It is the thought of flooding that fascinates, like the high start of a mighty (?) river.
Estonia’s biggest river does not have a name, like so many of the people who have defined our history. So we can be here and in this place without betraying ourselves, and always elsewhere as in something homely, since it is only the thought that decides the boundaries of the foreign and the familiar within ourselves.
Sometimes in the evenings I start the journey from Karitsa to Tõrma. I’m nine-ten-twelve years old, and at first, I’m terrified of veering off the winding village road, of getting lost, and I’m not sure of every family’s dog either (you never know what they’ll think of), but the most dangerous are complete strangers, because not even their looks betray their true intentions. And when I go like this, I almost never know what I want to buy in a shop near Rakvere and the cemetery, because all my attention is focused on the road and the journey itself.
I’m only a little surprised about it now, because I’m not going down that road as I did forty years ago. I did not have, and still do not have, the peace of mind necessary to remember my surroundings accurately, so I could just as well come from Vaeküla, Rägavere or from anywhere else to any familiar place in Virumaa and wonder whether it is behind every forthcoming road winding, forest edge or group of houses still as uninhibitedly safe as it is here and now, where nothing threatens me.
The difference, however, is that decades later, I am aware of the peculiarities of my journey, and I also know why colours, smells, the changing light of the seasons, or the recalling of a familiar name have more impact on me than a memory image that can be reconstructed down to the details of a possible landscape that simply does not exist within me.
I might even feel sorry for the brave girl who goes because she has to, if I would not remember clearly that back then the thought of being scared did not occur to me at all. I was afraid without knowing that I was afraid, and therein lies an important difference between the wanderer of then and the reminiscer of today.
It seems that for the rest of my life I have unintentionally admired those who can enter the colour-smell- and event-sameness, because they cannot conceive themselves apart from all that influences the sensations. They enter into the sensuous landscapes as into themselves, and if they nevertheless recall with a lumpy feeling of separation, sequencing times, places, and themselves as detachables parts of the wholeness of being, I perceive the description as an indirect translation, as if the potential listener and fellow traveller were deaf or blind, a bore pursuing logical operations. Most memoirs are written exactly this way, and usually I operate the same way as well.
The authentic rememberer is the anxiety clenching the inner, the expectation, the fear or the slackness, and only the carefree wandering will pay attention to all without even knowing it, as I did not know about the fearful journeys of childhood.
Nominally familiar but pictorially completely unfamiliar landscapes have swallowed me up, digested, transformed or discarded me like a thing when I am left with the memory of the journey, the year and a chest-busting longing for something unattainably beautiful and familiar. Perhaps for the self-free self I have never been. And so perhaps all I do is wander within myself in the midst of who-knows-what-kind-of wind-borne scents, eye-burning colours and silenced voices that are still waiting for the moment to burst into a rejoicing song.
Almost too beautiful to be true. Too sad to escape, because at the bottom of the heart-covering abyss the sounds are concentrated, as if I were playing the violin on myself. The center of a hand fan like branching of strings lies below the throat, at the junction of neck and head, invisible because of the forward bend; and a gigantic bow stretches across the face, across the imaginary strings.
I have seen this painting. It exists. I have only imagined the abyss, as well as the silence, because in the picture only the possibility is visible, not the voice.
For decisive events we come together into ourselves, but our faces are too familiar to ponder about the meaning of abundance.
We meet and make a decision. We are coming from Karitsa to Tõrma or vice versa – depending on where was the evil embracing all the soundcolors –, because for a joyous sake one gathers differently.
We drive through landscapes we may not have noticed, and somewhere, a prehistoric Po river, imaginary and eternally present, ripples. The different flood times of the tributaries mean at once something much more than bookish knowledge, and in the end, it doesn't matter.
The here and now moment of decision is history even if the Po river, Tõrma or Karitsa never existed. Since the hand holding the bow has already risen, the centre of beams touches the throat, a multifaced dissonance prepares itself for a scream.
*
Po jõgi
Igal inimesel on olnud mitu elukohta - kas kodu, ei julge ütelda - ning kunagi saabub aeg, mil tahetakse üle vaadata kas või rohust läbikasvanud olemise tuhaaseme paigad. Mina ütlen nõnda, mõni teisiti, kõik oleneb olukordi kujundanud saatusest. Või inimesest endast, kui on elatud stabiilseks nimetatud aegade rahus ja turvas. Kuigi kaldun arvama, et nii loide hetki ei olegi, mis kohavahetused ette välistaks, sest rahutu rännu põhjused peituvad inimese enese meeltes. Ja keeltes, tahaksin taaskord lisada, sest nagu me ei tunne ühe päeva ja elu kesteski aina ühte ja sama, nii vahetab toone ja värve määratlev vaimgi.
Seda enam ma imestan, et pole kordagi külastanud olnud lahingute paiku, sest kuidas teisiti oskaksin iseloomustada täna oma aru ja liikmete kasvamisvalu, siseheitluste tagantjärele kauniks muutuvat hurma, mis välistab kohtumised selle lapsega, kes olen millalgi olnud.
Meid (mind) on olnud nii mitu (on praegugi), et otsustavail hetkil toimuks kui suur rahvakoosolek, mille üksikud liikmed mahutavad end hädavaevu vananeva keha tuttavaks saanud kujusse.
Mulle tundub, et kohtume omavahel tihti ja sisepõrked on kui laisalt voolavat jõge vapustavad kärestikud, mis hetkeks paiskavad segi harjunud korra, enesest teadmise tavad ja ajaloo, kui oleks vaid kannatust hoolega vaadata. Enamasti ju pole ning siis mõtlen minu jaoks kujutluslikuks jäävale Po jõele, mis algab Alpidest, koosneb hulgalistest lisajõgedest, ning eriti lummavalt mõjub teatmeteostest hangitud tarkus, et vasakpoolsete lisajõgede suurvesi ujutab Lombardia madaliku üle mais või juunis, parempoolsete tormitsemistung langeb oktoobrisse, mil olen sündinud minagi.
Mis paiku see Põhja-Itaalia suurim jõgi võiks läbida, ei ole ma targu kaardilt uurinud, kuigi pole välistatud, et äkki pähetulnud võrdlus võiks kunagi tähendada midagi rohkemat. Üleujutuste mõte on see, mis lummab nagu võimsa (?) jõe kõrge alguski.
Eestimaa suurimal jõel polegi nime nagu nii mitmel meie ajalugu määranud isikul. Nii võime ennast reetmata olla siin ja selles paigas ning alati mujal kui milleski koduses, sest ainult mõte on see, mis otsustab võõra ja omase piirid meis enestes.
Vahel õhtuti alustan teekonda Karitsalt Tõrmasse. Olen siis üheksa-kümne-kaheteistkümne-aastane ning kardan algul väga, et keeran käänuliselt külavaheteelt kõrvale, satun eksi, ka iga pere koeras pole ma kindel (iial ei või teada, mis võib neile pähe tulla), kuid kõige ohtlikumad on päris võõrad inimesed, sest nende tõelisi kavatsusi ei reeda isegi mitte ilme. Ja kui ma siis nõnda lähen, ei tea ma peaaegu kunagi, mida tahan osta üsna Rakvere külje all ja surnuaia lähedal asuvast poest, sest kogu mu tähelepanu on suunatud teele ja minekule endale.
Ma imestan selle üle nüüd ainult õige pisut, sest ma ei käi seda teed ometi nõnda nagu nelikümmend aastat tagasi. Minus ei olnud ega ole ka praegu ümbruse täpseks meeldejätmiseks vajalikku rahu, nii et samahästi võiksin tulla Vaekülast, Rägaverest või kusagilt mujalt mistahes tuttava nimega paika Virumaal ning mõelda, kas eeloleva teelooke, metsatuka või majadekobara taga on kõik ikka niisama inimtühjalt turvaline kui siin ja praegu, kus mind ei ähvarda miski.
See vahe siiski on, et aastakümneid hiljem annan endale oma mineku iseärasustest aru ning tean ka, miks mulle mõjuvad värvid, lõhnad, aastaaegade vahelduv valgus või tuttava nime meenutus rohkem kui võimaliku maastiku üksikasjadeni taastatav mälupilt, mida minus lihtsalt pole olemas.
Mul võiks isegi kahju olla sellest vaprast tüdrukust, kes läheb, sest on vaja minna, kui ma päris kindlasti ei mäletaks, et siis ei tulnud mul kartusemõte pähegi. Kartsin, teadmata, et kardan, ning siin peitub tollase rändaja ning tänase meenutaja oluline erinevus.
Näib, et kogu ülejäänud elu olen tahtmatult imetlenud teatud paikade värvi-lõhna- ja sündmussamasusse minejaid, sest nad ei saagi mõelda end kõigest meeltelemõjuvast eraldi. Nemad lähevad meeleliselt mõjuvaisse maastikesse kui iseendasse, ja kui nad siiski meenutavad tükilise eraldustundega, järjestades aegu, kohti ja vanuselist ennast kui olemisterviku lahutatavat osa, tajun kirjeldust kaudtõlkena, nagu oleks võimalik kuulaja
ja kaasrändaja kurt või pime, loogilisi tehteid harrastav kuivik. Enamik mälestusi on kirjutatud just nii ning tavaliselt toimin ju nõnda ka ise.
Tõeline mäletaja on sisemust kokkupigistav äng, ootus, hirm või lõtvus, ja ainult muretu ränduripõlv paneb kõik tähele, ilma et sedagi teaks, nagu ei teadnud mina lapsepõlistest hirmuteekondadest midagi.
Nimeliselt küll tuttavad, kuid pildiliselt täiesti tundmatud maastikud on mu alla neelanud, ära seedinud, muundanud või kõrvale visanud nagu asja, kui mulle on jäetud teekonnamälestus, aastaarv ja rinnakorvi lõhkuda tahtev igatsus millegi kättesaamatult kauni ning tuttava järele. Võib-olla endast vaba enda järele, kes ma pole kunagi olnud. Ja nõnda ei teegi ma ehk muud, kui rändan iseendas kes-teab-mis tuulte kantud lõhnade sees ja taustal, silmipõletavais värvides ja vaikimasurutud häältes, mis ikka veel ootavad hetke, et prahvatada rõkkavaks lauluks.
Peaaegu liiga kaunis, et olla tõsi. Liiga kurb, et pääseda, sest südant varjava kuristiku põhja on koondunud helid, nagu mängiksin iseendal viiulit. Lehvikutena hargnevate keelte keskpunkt on kurgu all, ettepoole kummardamise tõttu nähtamatuks jääva kaela ja pea ühenduskohas, ning üle näo, üle kujuteldavate keelte ulatub hiiglaslik poogen.
Ma olen seda maali näinud. See on olemas. Ainult kuristiku olen mõtelnud juurde nagu ka vaikuse, sest pildis on nähtav vaid võimalus, kuid mitte hääl.
Otsustavateks sündmusteks tuleme endasse kokku, kuid meie näod on liiga tuttavad, et rohkuse tähenduse üle juurelda.
Me kohtume ja teeme otsuse. Me tuleme Karitsalt Tõrmasse või vastupidi - oleneb kohast, kus asus kõiki helivärve endasse koondav kuri -, sest rõõmuks kogunetakse teisiti.
Me sõidame läbi maastike, mida polegi ehk pannud tähele ja kusagil loksub eelaega ulatuv Po jõgi, kujutluslik ning igavesti olemasolev. Harujõgede erinev üleujutuste
aeg tähendab korraga midagi sootuks rohkemat kui raamatuist pärinev teadmine, ning lõpuks ei ole tähtsust sellelgi.
Siinsamas toimuv otsustushetk on ajalugu ka siis, kui Po jõge, Tõrmat või Karitsat poleks ülepea olemas. Sest poognat hoidev käsi on juba tõusnud, kiirte keskpunkt puudutab kõri, mitmenäoline dissonants valmistub karjeks.
Translated by Aija Sakova
Every person has had several places to live – if homes, I do not dare to say – and there will be a time when one will want to revisit these places, even if only ashes and overgrown grass has remained. I am putting it this way, someone the other, it all depends on fate shaping the situations. Or on the individual themself, if one has lived in the peace and security of the stable times. Although, I tend to think that there are no so inert moments in time that would preclude placechanges, thus the causes for restless wandering lie in the mind of the individual. And in languages, I would like to add again, as we do not always feel the same during a day and a lifetime, so does change tones and colors also the defining spirit.
All the more I am surprised that I have never visited the places of past battlefields, for how else could I today characterise the growing-pain of my mind and joints, the beautifying afterglow of internal battles that exclude encounters with the child I once was. There have been (and still are) so many of us (me), so that at crucial moments as if a large public gathering is taking place, the individual members of which could barely fit into the familiar shape of an ageing body.
It seems to me that we meet often, and that our internal clashes are like rapids that shake the lazy river, momentarily upsetting the order, the conventions and history of self-knowledge, if only we had the patience to look carefully. Most of the time one doesn’t and then I think of the river Po, which begins in the Alps, is made up of numerous tributaries and remains imaginary for me, and I am particularly enchanted by the wisdom, gleaned from reference works, that the great waters of the tributaries on the left flood the Lombardy plain in May or June, while the urge to storm of the tributaries on the right falls into October, when I am also born.
What places might this largest river in northern Italy pass through, I have wisely not checked on the map, although it’s not impossible that perhaps the suddenly occurred comparison might one day mean something more. It is the thought of flooding that fascinates, like the high start of a mighty (?) river.
Estonia’s biggest river does not have a name, like so many of the people who have defined our history. So we can be here and in this place without betraying ourselves, and always elsewhere as in something homely, since it is only the thought that decides the boundaries of the foreign and the familiar within ourselves.
Sometimes in the evenings I start the journey from Karitsa to Tõrma. I’m nine-ten-twelve years old, and at first, I’m terrified of veering off the winding village road, of getting lost, and I’m not sure of every family’s dog either (you never know what they’ll think of), but the most dangerous are complete strangers, because not even their looks betray their true intentions. And when I go like this, I almost never know what I want to buy in a shop near Rakvere and the cemetery, because all my attention is focused on the road and the journey itself.
I’m only a little surprised about it now, because I’m not going down that road as I did forty years ago. I did not have, and still do not have, the peace of mind necessary to remember my surroundings accurately, so I could just as well come from Vaeküla, Rägavere or from anywhere else to any familiar place in Virumaa and wonder whether it is behind every forthcoming road winding, forest edge or group of houses still as uninhibitedly safe as it is here and now, where nothing threatens me.
The difference, however, is that decades later, I am aware of the peculiarities of my journey, and I also know why colours, smells, the changing light of the seasons, or the recalling of a familiar name have more impact on me than a memory image that can be reconstructed down to the details of a possible landscape that simply does not exist within me.
I might even feel sorry for the brave girl who goes because she has to, if I would not remember clearly that back then the thought of being scared did not occur to me at all. I was afraid without knowing that I was afraid, and therein lies an important difference between the wanderer of then and the reminiscer of today.
It seems that for the rest of my life I have unintentionally admired those who can enter the colour-smell- and event-sameness, because they cannot conceive themselves apart from all that influences the sensations. They enter into the sensuous landscapes as into themselves, and if they nevertheless recall with a lumpy feeling of separation, sequencing times, places, and themselves as detachables parts of the wholeness of being, I perceive the description as an indirect translation, as if the potential listener and fellow traveller were deaf or blind, a bore pursuing logical operations. Most memoirs are written exactly this way, and usually I operate the same way as well.
The authentic rememberer is the anxiety clenching the inner, the expectation, the fear or the slackness, and only the carefree wandering will pay attention to all without even knowing it, as I did not know about the fearful journeys of childhood.
Nominally familiar but pictorially completely unfamiliar landscapes have swallowed me up, digested, transformed or discarded me like a thing when I am left with the memory of the journey, the year and a chest-busting longing for something unattainably beautiful and familiar. Perhaps for the self-free self I have never been. And so perhaps all I do is wander within myself in the midst of who-knows-what-kind-of wind-borne scents, eye-burning colours and silenced voices that are still waiting for the moment to burst into a rejoicing song.
Almost too beautiful to be true. Too sad to escape, because at the bottom of the heart-covering abyss the sounds are concentrated, as if I were playing the violin on myself. The center of a hand fan like branching of strings lies below the throat, at the junction of neck and head, invisible because of the forward bend; and a gigantic bow stretches across the face, across the imaginary strings.
I have seen this painting. It exists. I have only imagined the abyss, as well as the silence, because in the picture only the possibility is visible, not the voice.
For decisive events we come together into ourselves, but our faces are too familiar to ponder about the meaning of abundance.
We meet and make a decision. We are coming from Karitsa to Tõrma or vice versa – depending on where was the evil embracing all the soundcolors –, because for a joyous sake one gathers differently.
We drive through landscapes we may not have noticed, and somewhere, a prehistoric Po river, imaginary and eternally present, ripples. The different flood times of the tributaries mean at once something much more than bookish knowledge, and in the end, it doesn't matter.
The here and now moment of decision is history even if the Po river, Tõrma or Karitsa never existed. Since the hand holding the bow has already risen, the centre of beams touches the throat, a multifaced dissonance prepares itself for a scream.
*
Po jõgi
Igal inimesel on olnud mitu elukohta - kas kodu, ei julge ütelda - ning kunagi saabub aeg, mil tahetakse üle vaadata kas või rohust läbikasvanud olemise tuhaaseme paigad. Mina ütlen nõnda, mõni teisiti, kõik oleneb olukordi kujundanud saatusest. Või inimesest endast, kui on elatud stabiilseks nimetatud aegade rahus ja turvas. Kuigi kaldun arvama, et nii loide hetki ei olegi, mis kohavahetused ette välistaks, sest rahutu rännu põhjused peituvad inimese enese meeltes. Ja keeltes, tahaksin taaskord lisada, sest nagu me ei tunne ühe päeva ja elu kesteski aina ühte ja sama, nii vahetab toone ja värve määratlev vaimgi.
Seda enam ma imestan, et pole kordagi külastanud olnud lahingute paiku, sest kuidas teisiti oskaksin iseloomustada täna oma aru ja liikmete kasvamisvalu, siseheitluste tagantjärele kauniks muutuvat hurma, mis välistab kohtumised selle lapsega, kes olen millalgi olnud.
Meid (mind) on olnud nii mitu (on praegugi), et otsustavail hetkil toimuks kui suur rahvakoosolek, mille üksikud liikmed mahutavad end hädavaevu vananeva keha tuttavaks saanud kujusse.
Mulle tundub, et kohtume omavahel tihti ja sisepõrked on kui laisalt voolavat jõge vapustavad kärestikud, mis hetkeks paiskavad segi harjunud korra, enesest teadmise tavad ja ajaloo, kui oleks vaid kannatust hoolega vaadata. Enamasti ju pole ning siis mõtlen minu jaoks kujutluslikuks jäävale Po jõele, mis algab Alpidest, koosneb hulgalistest lisajõgedest, ning eriti lummavalt mõjub teatmeteostest hangitud tarkus, et vasakpoolsete lisajõgede suurvesi ujutab Lombardia madaliku üle mais või juunis, parempoolsete tormitsemistung langeb oktoobrisse, mil olen sündinud minagi.
Mis paiku see Põhja-Itaalia suurim jõgi võiks läbida, ei ole ma targu kaardilt uurinud, kuigi pole välistatud, et äkki pähetulnud võrdlus võiks kunagi tähendada midagi rohkemat. Üleujutuste mõte on see, mis lummab nagu võimsa (?) jõe kõrge alguski.
Eestimaa suurimal jõel polegi nime nagu nii mitmel meie ajalugu määranud isikul. Nii võime ennast reetmata olla siin ja selles paigas ning alati mujal kui milleski koduses, sest ainult mõte on see, mis otsustab võõra ja omase piirid meis enestes.
Vahel õhtuti alustan teekonda Karitsalt Tõrmasse. Olen siis üheksa-kümne-kaheteistkümne-aastane ning kardan algul väga, et keeran käänuliselt külavaheteelt kõrvale, satun eksi, ka iga pere koeras pole ma kindel (iial ei või teada, mis võib neile pähe tulla), kuid kõige ohtlikumad on päris võõrad inimesed, sest nende tõelisi kavatsusi ei reeda isegi mitte ilme. Ja kui ma siis nõnda lähen, ei tea ma peaaegu kunagi, mida tahan osta üsna Rakvere külje all ja surnuaia lähedal asuvast poest, sest kogu mu tähelepanu on suunatud teele ja minekule endale.
Ma imestan selle üle nüüd ainult õige pisut, sest ma ei käi seda teed ometi nõnda nagu nelikümmend aastat tagasi. Minus ei olnud ega ole ka praegu ümbruse täpseks meeldejätmiseks vajalikku rahu, nii et samahästi võiksin tulla Vaekülast, Rägaverest või kusagilt mujalt mistahes tuttava nimega paika Virumaal ning mõelda, kas eeloleva teelooke, metsatuka või majadekobara taga on kõik ikka niisama inimtühjalt turvaline kui siin ja praegu, kus mind ei ähvarda miski.
See vahe siiski on, et aastakümneid hiljem annan endale oma mineku iseärasustest aru ning tean ka, miks mulle mõjuvad värvid, lõhnad, aastaaegade vahelduv valgus või tuttava nime meenutus rohkem kui võimaliku maastiku üksikasjadeni taastatav mälupilt, mida minus lihtsalt pole olemas.
Mul võiks isegi kahju olla sellest vaprast tüdrukust, kes läheb, sest on vaja minna, kui ma päris kindlasti ei mäletaks, et siis ei tulnud mul kartusemõte pähegi. Kartsin, teadmata, et kardan, ning siin peitub tollase rändaja ning tänase meenutaja oluline erinevus.
Näib, et kogu ülejäänud elu olen tahtmatult imetlenud teatud paikade värvi-lõhna- ja sündmussamasusse minejaid, sest nad ei saagi mõelda end kõigest meeltelemõjuvast eraldi. Nemad lähevad meeleliselt mõjuvaisse maastikesse kui iseendasse, ja kui nad siiski meenutavad tükilise eraldustundega, järjestades aegu, kohti ja vanuselist ennast kui olemisterviku lahutatavat osa, tajun kirjeldust kaudtõlkena, nagu oleks võimalik kuulaja
ja kaasrändaja kurt või pime, loogilisi tehteid harrastav kuivik. Enamik mälestusi on kirjutatud just nii ning tavaliselt toimin ju nõnda ka ise.
Tõeline mäletaja on sisemust kokkupigistav äng, ootus, hirm või lõtvus, ja ainult muretu ränduripõlv paneb kõik tähele, ilma et sedagi teaks, nagu ei teadnud mina lapsepõlistest hirmuteekondadest midagi.
Nimeliselt küll tuttavad, kuid pildiliselt täiesti tundmatud maastikud on mu alla neelanud, ära seedinud, muundanud või kõrvale visanud nagu asja, kui mulle on jäetud teekonnamälestus, aastaarv ja rinnakorvi lõhkuda tahtev igatsus millegi kättesaamatult kauni ning tuttava järele. Võib-olla endast vaba enda järele, kes ma pole kunagi olnud. Ja nõnda ei teegi ma ehk muud, kui rändan iseendas kes-teab-mis tuulte kantud lõhnade sees ja taustal, silmipõletavais värvides ja vaikimasurutud häältes, mis ikka veel ootavad hetke, et prahvatada rõkkavaks lauluks.
Peaaegu liiga kaunis, et olla tõsi. Liiga kurb, et pääseda, sest südant varjava kuristiku põhja on koondunud helid, nagu mängiksin iseendal viiulit. Lehvikutena hargnevate keelte keskpunkt on kurgu all, ettepoole kummardamise tõttu nähtamatuks jääva kaela ja pea ühenduskohas, ning üle näo, üle kujuteldavate keelte ulatub hiiglaslik poogen.
Ma olen seda maali näinud. See on olemas. Ainult kuristiku olen mõtelnud juurde nagu ka vaikuse, sest pildis on nähtav vaid võimalus, kuid mitte hääl.
Otsustavateks sündmusteks tuleme endasse kokku, kuid meie näod on liiga tuttavad, et rohkuse tähenduse üle juurelda.
Me kohtume ja teeme otsuse. Me tuleme Karitsalt Tõrmasse või vastupidi - oleneb kohast, kus asus kõiki helivärve endasse koondav kuri -, sest rõõmuks kogunetakse teisiti.
Me sõidame läbi maastike, mida polegi ehk pannud tähele ja kusagil loksub eelaega ulatuv Po jõgi, kujutluslik ning igavesti olemasolev. Harujõgede erinev üleujutuste
aeg tähendab korraga midagi sootuks rohkemat kui raamatuist pärinev teadmine, ning lõpuks ei ole tähtsust sellelgi.
Siinsamas toimuv otsustushetk on ajalugu ka siis, kui Po jõge, Tõrmat või Karitsat poleks ülepea olemas. Sest poognat hoidev käsi on juba tõusnud, kiirte keskpunkt puudutab kõri, mitmenäoline dissonants valmistub karjeks.